KUI MA EI EKSI, AGA MA EI EKSI, KUI MA JUHUSLIKULT EI EKSI
Paroolid? Killud? Kõnekäänud?
Kadri Peebo

Pealkirjas ära toodu on tsitaat “Winnetoust”, mille korduv kasutamine teatud sotsiaalse grupi (antud juhul õpilaste) hulgas muudab nn. parooliks või killuks. Õpilased ise on sedasorti väljendeid nimetanud vahel ka imitatsioonideks, kasutatavateks lauseteks, ajuvabadusteks, lõõpimisteks, paroodiateks, ütlusteks, kuid levinuimad omaterminid on siiski kild ja parool. Kõnesolev tsitaat on õige mitme joone poolest sobiv näide, iseloomustamaks paroole kui selliseid üldse: tsitaate on kildude kui keele- ja folkloorinähtuste piirimaile jääva materjali hulgas väga palju (siinse kirjutise aluseks olevate tekstide hulgas u. pooled); iseloomulikud on ajakohasus, kiire reageerimine, vähene informatiivsus, afektiivsus, keelemängulisus jne. Pealegi kehtib see tsitaat oma sisult ka käesoleva kirjutise enda kohta, kuna materjali läbivaatamise käigus tekkis muude vähemate eksimiskahtluste kõrval ka küsimus, kas paroole või kilde on üldse tegelikult olemas. Sellele küsimusele püütakse järgnevas ka vastust otsida. Muid sügavuti minevaid järeldusi ei olegi analüüsitava materjali vähesuse tõttu võimalik tõe pähe välja pakkuda, kuna pole kaugeltki kindel, et kasutada olnud tekstid annaksid sisuliselt ja proportsionaalselt õige pildi tegelikust olukorrast.

Koolipärimuse kogumisvõistluse tulemusena (1992) saabus rahvaluulearhiivi paroole suhteliselt vähe – põhiliselt Antsla koolist, veidi ka Tallinnast, Hiiumaalt, Viljandist, Loksalt, Järva-Jaanist, Põltsamaalt. Paari varasema aasta materjal pärineb Elva Keskkooli ja Kaarepere 9-klassilise Kooli saadetistest. Põhiliselt on tegu 6.–11. klassi õpilaste ja nende kõnepruugiga. Peale selle on kasutatud Arvo Krikmanni koostatud kartoteeki, mis sisaldab enne 1986. a. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonda saabunud analoogilisi tekste. Kõrvutuseks on pisteliselt kasutaud õpilaste erikeele e. slängi kogusid aastatest 1935 ja 1937 (Tartu algkool, Rakvere progümnaasium, Rakvere ühisgümnaasium), mis on praegu hoiul TÜ eesti keele õppetoolis. Kokku on vaatluse aluseks u. 700 erinevat parooli – seega väike ja üsna suvaline valik. Nii on järgnevad liigitused tinglikud, juhtides vaid tähelepanu mõningaile tänapäeva õpilasfolklooris- ja keeles tegelikult üsna laialt levinud nähtusile.


I. PAROOLIDE PÄRITOLUST

1. Umbes poolte väljendite kohta on teada (või ligikaudu teada), kust nad võetud on. Sellised on nii täpsed kui moonutatud tsitaadid väga erinevatest allikatest.

Õpetajatelt võetakse üle suhteliselt palju ütlusi, mis peale isikupäraste keelendite ja vaimukuste võivad muidugi omakorda olla väga mitmekesist päritolu (anekdootidest, TV-st, klassikalistest kõnekäändudest vm.):
Lapsed, arvestage nüüd sellega (ajaloo õpetaja); I want to livõ!; Pilt on, häält ei ole (ajalooõpetaja: kui keegi ei vasta); Tohhoh ul'l'u küll!; Minul on küll õrn hääleke (matemaatika õpetaja; tegelikult on väga kõva häälega);
1937: See on lihtsalt skandaal – mida tarvitab meie auväärne koolijuhataja, kui on midagi juhtunud ja millest siis ka meie jüngrid selle sõna oleme saanud; Juba joo; Kus šlips ja neep – ladina keele õpetaja hüüatus, kui õpilasel pole kaelasidet kaelas ja ülemine nööp on lahti.

Otseseid teadaolevaid tsitaate kaasõpilaste suulistest või kirjalikest eneseväljendustest ei ole eriti palju, need seostuvad mingi kindla situatsiooniga. Tegelikult ju ongi paroolid enamasti üksteiselt üle võetud, kuid enamasti ei teata enam, keda ja mis ajast alates tsiteeritakse.

Sudaani majandus läheb ülesmäge põhja (Toomas Pikamäe. Geograafiatund. Teema: arengumaad); Ärge minge ära, me pakume teile kohvi (on saanud klassi parooliks peale üht laagrit, kus külla tulid piiripoisid. Õpetajaid ei olnud momendil kohal ja üks poiss ütles piirivalvuritele eelnimetatud lause. Tegelikult on ta õudsalt arg mees).

Sellistel puhkudel ongi tegu situatiivse tähendusega, millele lisandub efekt: tuleb aga meelde, ajab aga naerma.

On ka tuntud tegelastelt üle võetud ütlusi, mille päritolu veel mäletatakse.
Enn Leisson: No peab ikka olema pealuu ehitus. Muidugi pole see ainult E. Leissoni väljend, aga antud juhul on ta ühe kooli õpilaste hulgas muutunud parooliks tema kaudu.
Maarika Villa: Liiklusolud on meil paranenud tänu bensiini puudumisele.

Viimased näited kuuluvad tegelikult juba ka järgmise suure päritolurühma alla, milleks on massikommunikatsiooni erinevad liigid ja anrid. Eero Julkunen nimetab seda osa tänapäeva folkloorist medialooriks (Julkunen 1989: 49) ning parema puudumisel on järgnevas kasutatud sama terminit. Paroolid kuuluvad siis ilmselt nn. meediuminaljade hulka, mis kujutavad endast lühikesi repliike, este, sõnu või ainult häälitsusi, mis viitavad saate rollipiirjoontele, tegelaskujule, tüüpilistele sõnadele. E. Julkunen rõhutab, et nende eesmärgiks on tuua esile kogu rolli või saate koomiline aines. Eeldatakse, et nalja vastuvõtja teab tausta (Julkunen 1989: 53–54). Üldjoontes kehtib see ehk ka paroolide puhul, kuid tundub, et viimaste hulgas on siiski ka selliseid, mida kasutatakse juba kontekstist täiesti välja kistuna ning vahel isegi unustades, kust ütlus pärit on.

Paljud pärinevad multifilmidest: Uhuu, nigu siil udus (“Siil udus”) ja Oota sa! (“Oota sa!”), mis on olnud käigus väga kaua; Huvitav kokkusattumus. Ja mina ka! Kas te ei leia, et me võiksime kuidagi ühineda? (“Naksitrallid”); Ega hobune ei magagi (“Pöialpoiss”).

Eriti viimasel ajal tuleb palju nii otseseid kui moonutatud tsitaate reklaamidest: Aga minu isa kasvatab rapsi/lapsi; Reklaamist “Toonorlus”: “e” tähe venitamine sõnas “esimest korda”.

E. Julkuse andmetel ei kasuta ka soome õpilased reklaami tavaliselt tervikuna, vaid võtavad mõne lõigu või sõna sellest uude kasutusse (Julkunen 1989: 54). Eero Julkunen on ise olnud lasteaiakasvataja, mis ongi tegelikult ainus võimalus uurida ja jälgida kilde ja nende tegelikke kasutussituatsioone. Ta väidab, et näiteks 5–6-aastased poisid kasutavad “Tupla”-šokolaadi reklaami “Tupla–City on lännessä kaupunki” väga erinevates situatsioonides ning see kõlab absurdsena: üleriideid selga pannes, süües, mängides, tüdrukud hüplevad vahel reklaamilause- või sõnade rütmis; üks 7-aastane tüdruk on öelnud, et kasutab seda väljendit ka üksi olles. Nii on reklaamilausete ütlemine tüüpiline üheealiste nonsens-keel, millega rütmistatakse tööd ja olukordi ning mis toimib erilise täitekommunikatsioonina nii ütlejale endale kui juuresolijale (Julkunen 1989: 55–56). Naljasaadetest ja mujalt üle võetavate kildude puhul mängib muidugi väga suurt rolli esitaja isiksus: Mes–mes, mes sa räägid seal? (Andrus Vaarik).

Tänapäevase materjali hulgas esineb palju sellist, mille algallika kindlakstegemiseks tuleks tunda tohutul hulgal MTV-programme, videofilme, ansambleid ja nende repertuaari jne. Lisaks tsitaatidele kasutatakse ka massikommunikatsiooni terminoloogiat, kohandades seda igapäevaelu situatsioonidele: Vaikust. Saade. jms.

Ka filmidest pärinevad paroolid on kindlasti suurelt osalt levinud TV kaudu.
“Kevade”: Ei noh, pidusse ma tulen küll; Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!; Uus poiss peeretäs (Kui midagi on tehtud, siis kindlasti uus poiss tegi); “Suvi”: Tšumadan ukradina (kui kellelgi koolikott on ära peidetud); Igatahes, igatahes!; “Viimne reliikvia”: Kohe näha, et vanad sõbrad; “Siin me oleme”: Me oleme Tallinnast, me maksame; “Nukitsamees”: Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabama jpt.

Lõõpiva vastusena kasutatakse filmi- või raamatutegelaste nimesid ja nende tähenduslikkust: Imelik! [vastus:] – Tootsi sõber oli imelik.

Teatrietenduste killud on sageli käibele tulnud TV kaudu.
E. Vilde “Pisuhänd”: Kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal ; O. Luts “Äripäev”: Miä ole härra Aaberkukk; F. Loewe “Minu veetlev leedi”: Hispaanias on hirmsad vihmahood!.

Raadiosaated tekitavad õpilastes tänapäeval juba ootuspäraselt vähem vastukajasid kui TV: Tere hommikust, põllumehet! (Põllumeeste saate algustiiter); Siller (Lastesaate algustiiter); Puuetega! (“Meelejahutajast”).

Reporterite sõnavarast on juba pikka aega olnud tarvitusel Paar sõna Eesti Raadiole – väga erinevates situatsioonides ja erinevate liigutustega n.: Kui kellegist mööda lähed, paned käe teise tagumiku juurde ja ütled nii.

Üksikud lõigud, värsiread või fraasid lauludest saavad levida ka vaid massikommunikatsiooni pidi: Kaua sa kannatad (ans. “Justament”); Kas teil on veel ruumi? Ei kõik on täis (ans. “Apelsin”); Alloo, Aafrika (Doktor Alban); See tunne pole uus (T. Varik);
1937: “Kas kulsite?” – küsimus, mis on pärit ühest laulust ja millega on nüüd ka ristitud keegi poiss, kes selle laulu ette kandis, kasutatakse, kui õpetaja ütleb midagi üllatavat ehk kui mingit uudist, mis õpilastel juba ammugi tuntud.

Medialoor on Eero Julkuse järgi kiiresti sündiv, leviv ja kaduv. Kõige kauem elavad sarjafilmide tegelased (n. Tarzan), ka meelelahutussaadete tegelased ning mõningad reklaamiütlused. Medialoori iseloomustab tarbija-hoiak: pakutud aines kasutatakse ruttu ära ning võetakse uus sobiv. Nähtusele on omased fragmentaarsus, lühidus, visuaalsus, viitamine kasutussituatsioonist väljapoole (nähtamatuks osaliseks selles sotsiaalses situatsioonis on ikka kommunikatsiooniallikas). Tegu on olukorrafolklooriga – seda saab kasutada ruttu ja erinevates kontekstides. Medialoor on legitiimne ja läbib paljusid ühiskonnakihte (kõik on näinud!). See on tugevalt diferentseerunud ja isoleerunud eluviisi soosiva kultuuri üks inimesi ühendav tegur. Anonüümsus ja neutraalsus sobivad hästi tänapäeva kultuuri mitmetesse sotsiaalsetesse situatsioonidesse, mida iseloomustab isiklikkuse vältimine. Samas pakub medialoor siiski võimaluse eneseväljenduseks – teda võib võtta või jätta. Medialoor on tegelikkuse võtmine enda valdusse. Info võetakse kasutusele ja tehakse sellest sotsiaalne käibevahend (Julkunen 1989: 61–62).

Raamatutsitaate ja nende variante on tänapäeval ilmselt märksa vähem kui massimeediumist saaduid: Kuningal on külm! Kuningal on häda! (A. H. Tammsaare); Nii ühte kui teist ja leibä pole vajagi. – Vastus küsimusele, mis teile pakkuda; Kes hommikuti külas käib, see asjatult ei longi (“Karupoeg Puhh” – tsitaadid võivad pärineda nii raamatust kui multifilmist); Kuule, miks sul nii pikad kõrvad on? (“Punamütsike”, kusjuures tegu võib olla osalt juba ka suulise traditsiooniga); Kui sa tuled, too mul jäätist (kaustikut jne.) (A. Haava); Ja siis tulid röövlid ja tapsid meie Ferdinandi (J. Hašek).

1937. a. on Tarzan tegelasena olnud käigus igasugustes seostes ja tähendustes (näiteks kooliõpetaja kohta, kes peksab viiulipoognaga ja näpistab kahe küünega). Ka on allikateks olnud antiik- ja ajalookirjandus – Cicero Laeca majaga on seotud terve pikk lugu ning direktori kabinet on Kanossa, sest trepp, mis sinna viib, on kitsas, ja tagasi tullakse nutetud silmadega.

Nagu tänapäeva folklooris üldse, puudub vähemalt kasutajate endi jaoks sageli täiesti piir kirjanduslikku/kirjalikku või TV–raadio–video päritolu tsitaatide ja rahvapärase fraseoloogia vahel. Kõnekäänud–vanasõnad ja nende paroodilised v. moonutatud variandid on sageli kirja pandud vaheldumisi või järjestikku nendesamade kildude v. paroolide v. ütluste nimetuse all. Õpilaste jaoks ei näi siin vahet olevat. Vaid tagantjärgi ja uurijapilguga võib eristada teadaolevaid tsitaate ja nende algallikaid näiteks klassikalistest lühivormidest.

Ega sa klaassepä poig ei ole; Kalkun ka mõtles, aga pärast pandi ikka pannile; Liigne agarus on ogarus; Oma silm on ikka – prillide taga; Kel ei vea kaardimängus – see kaotab;Ma süü oma naasõ är, ku üts noist ei olõ müts; 1937: terane kui puunott; pikk sirge poiss nagu käiavänt.

Rahvapäraseid võrdlusi on palju ka tänapäevase materjali hulgas: Loll kui köstripull; Nõna leemetäs nigu mahlakask; Vahib nagu vasikas uut aiaväravat; Vahib nagu lehm lennukit; Nagu kits käia otsas; Sa tead sellest sama palju kui siil vettehüpetest; Käivad/ujuvad ringi nagu maksahaiged tursad.
Viimased pole küll enam klassikalised kõnekäänud, kuid nii sisult kui vormilt on nad kõnekäänu funktsioonis.

Hädas on olnud ka slängisõnastike koostajad: sageli on raske otsustada, kas tegu on slänginähtusega või rahvapärasusega, näiteks alkoholi ja seksuaalsusega seotud sõnad on sageli rahvapärased, aga neid kasutatakse ka slängis (Karttunen 1980: 13–14). J. Peegel on ka sõdurifraseoloogiat pidanud kuhugi keeleloomingu ja fraseoloogia piirimaile jäävaks. “Selles on päris vanasõnalisi ütlemisi, on kõnekäände ja võrdlusi, on lihtsalt häid väljendeid, mida nagu ei oskagi lahterdada“ (Peegel 1976: 341).

Paroolidena kasutatakse ka üksikuid lauseid anekdootidest: Tuu om mu oma asi, pallo mul liha võileeva vahel om (anekdoodist, kus elevant pannakse võileiva vahele).

2. Jääb üle see ligikaudu pool materjali, mille päritolu pole teada. Need on põhiliselt omaloomingulised, sõnamängulised vaimukused, ent on ka muidugi tsitaate, mida kõrvalseisja ära ei tunne või mille päritolu kasutajagi enam ei tea. Veidi fantaseerides võib veel mõne ütluse lähtekohta oletada, kuid see jääbki vaid oletamisrõõmuks:
Keda ei ole kohal, see hõigaku! (kui bussis kontrollitakse, kas kõik on kohal). See on väga levinud nali tüübist “Kedagi pole kodus!” – näiteks “Karupoeg Puhhis” ütleb midagi sarnast Jänes. Tere, talv! – Selliste nimetuste all korraldati omal ajal pioneeride võistlusmänge (“Põuavälk” vms.). Samuti kasutati sedalaadi väljendeid seinalehtede ja lastesaadete pealkirjades jm.


II. PAROOLIDELE ISELOOMULIKUD KUJUNDID, VORMID, VÕTTED

1. Esmalt tuleb meeles pidada, et tegu on kõnekeelega ning igasugune käsitlus peaks sellest lähtuma. Ent käesoleva, ilma spetsiaalse küsitluskavata kogutud materjali puhul, on lisainformatsiooni esituse, kõnesituatsiooni jms. kohta väga vähe.

Paljudel juhtudel on kas tähendust mõjutava või koguni vastupidiseks muutva tegurina kindlasti oluline intonatsioon. Näiteks on ju väga levinud eituse väljendamine puht intonatsiooniga sellistes jaatavates lausetes nagu Ei ole jah vast!, Palju on! jpt. 1937. a. üles kirjutatud väljendile Jah – sina oled “tark” on lisatud: (muigega). Irooniat väljendatakse nii kõigis nimetatuis kui ka järgnevais: Ole mõnus!, Mida veel!

Intonatsiooniga võib saavutada ka mingi muu tähendusmuutuse või varjundi peale iroonia: Värdjas kild! – 'huvitav', 'rõõmustav'. Kui intonatsioon pole tähendust muutev, siis oluline on ta ikkagi kasvõi kõikvõimalike käskude ja hüüatuste puhul: Mine ära, mis sa tahad!, Uks kinni – meil on talv!, Vaat mis välja mõtles, lapsele suitsu pakkuma! 1937: Aga nalja! Aga õige!

Juba Andrus Saareste kirjutas omaaegsetele eksperimentaalfoneetika uurimistulemustele toetudes, et afektiivse keelendi puhul on näiteks häälekõrguse amplituudid märksa suuremad kui tavalises kõnes. (Saareste 1927: 170).

Rõhkude ja pauside markeerituse kohta on saabunud materjali hulgas vähe andmeid, kuid tegelikult on erinevad rõhutamised õpilaste keelepruugis levinud võte. Hiljuti olid kinnisväljendeina tarvitusel Igavesti lahe!, Igavesti tore tugeva rõhuga esimesel sõnal.
Samuti on vähe informatsiooni estide kohta, mida vahel võib pidada juba mängulisteks elementideks: Lähed kellegist mööda, paned talle käe pealae peale ja ütled: “Kiiritus.“

Sedasorti mitteverbaalse kommunikatsiooni osi võiks pärast spetsiaalset jälgimist ja uurimist välja tuua veel mitmeid. Parakeele nähtuste alla kuuluvaks on arvatud hääle tugevus, kõrgus, tämber, lausungi tempo; kineesika alla kõikvõimalikud estid ja miimika. (Vt. selle kohta lähemalt n. Kimmel–Tenjes 1993: 535–559).

2. Loomulikult lähevad kildude loomise puhul käiku kõik keele enda ning selle erinevate kihtide poolt pakutavad võimalused. Igal juhul peab olema tegu löövuse, loovuse ja vaimukusega, mis saavutatakse teatud vahenditega nii tsitaatide kui ka nn. oma paroolide puhul.

Allikaks võib olla näiteks släng, mis ise juba ongi enamasti metafoorne keelekasutus. Slängi ja paroolide piir on täiesti hajus (nagu keele ja klassikalise fraseoloogia piirgi). Slängisõnastikesse on sisse võetud ka mõningaid paari–kolme-sõnalisi väljendeid, mida võib sama hästi paroolideks pidada, ning samas pole teisi, mis sama hästi võiksid ka slängi alla kuuluda.

Tõnu Tender on oma diplomitöös toonud näiteid ka sellistest väljenditest: kullõ kõrvuga mitte vanaesä kõtunabaga; jalost ma olõ Sõmerpalost ('eest ära') (Tender 1992: 44). Släng on ehk veidi infomahukam – enamasti on teada, mida mingi sõna tähendab (see on võimaldanud sõnastikke üles ehitada mõistelistena). Parool on sageli kasutatav väga paljudes erinevates situatsioonides ja tähendustes, vastavalt meeleolule ja vajadusele – absurdini välja. Ent ka see pole kaugeltki üldkehtiv eristav tunnus.

Paroolid lähenevad niisiis siiski rohkem fraseoloogiale, kasutades muu hulgas ka slängisõnu:
Arvad, et nauditud (suitsetatud), võib minema minna – nautima on slängisõna, kuid teatud situatsioonides kasutatakse väljendit tervikuna; No on lasteaed! – lasteaed tähistab ilmselt rumalaid, lapsikuid inimesi.

Nendes väljendites on slängisõnade tähendus enamvähem määratletav. Aga mida tähendavad sõnad elektrik ja loomaarst järgmistes ütlustes: Kas su isa on elektrik?; Ei tea, pole loomaarst vms.?

Murded toidavad ka parooliloomingut, nagu keelt üldse. Juba murdelisus ise lisab tänapäeval väljendile tooni võrra naljakust ning paistab, et see on nii olnud juba ka 30. aastatel. Kasutatakse nii oma kohalikku murret kui ka näiteks Põhja-Eestis Lõuna-Eesti keelt jne.

1937 Rakveres: Toronaine; Elukombed mend; Nuurmiis, ära noki.
1992 Antslas: Kost sait? Bennu Ameerikast saatsõ; Supikulbi pääle mõtlõd kõik aig.
Võõrkeeled on tänapäeval veelgi levinumaks pinnaks uute nähtuste tekkel õpilaskeeles.

1992 Antslas: “Unfergesslich gut!”; Ei tulõ vaimo peale; I want to livõ; Hüvä päivä!; Come as You are!
1937: Was wollen Sie willen?; Achtung! (kui õpetaja läheneb); Hokei – tehtud, nõusolek; main pörs – mine perse.

Tänapäeva Tallinna slängis oli 1989. a. Mai Loogi poolt läbi viidud mudelankeedi andmetel 15% laene (Loog 1990: 167), Tõnu Tender ütleb Tallinna Pedagoogikaülikooli tudengite andmetele tuginedes, et näiteks muusikute keeles on laene 39% (Tender 1992: 41–42). Paula Palmeos kirjutas 1935. a. “Üliõpilaslehes” Tartu üliõpilaste erikeelest ja märkis, et ülekaalus on saksa laenud ning saksa kultuuri kaudu on tulnud ka paljud ladina laenud, vähem tuleb ette vene, inglise, soome jt. keeli. Ilma eriuurimusetagi on selge, et tänapäeval on see suhe keelte osas teine. Nähtust selgitama sobib vähemalt osaliselt A. Saareste tõdemus: “Kui aga kõneleja peale oma emakeele tunneb enam või vähem ka mõnd võõraskeelt, siis juhtub sageli, et ta tugeva tunde kütkes olles ja oma kõnes enam ekspressiivset väljendit otsides haarab nimelt võõraskeelse sugeme järgi. On ju kõigil tihtipeale juhust olnud tähele panna, et väga tugeva afekti vallas, näiteks äärmises vihas olles, hakatakse kiruma võõras keeles.“ (Saareste 1927: 167). Muidugi ei sünni paroolid kaugeltki ainult tugeva tunde või afekti mõjul, nii võib nimetatu olla vaid üks nüanss võõrkeelte kasutamise paljude põhjuste hulgas.

Sõnavaraliselt on iseloomulikud homonüümial põhinevad sõnamängud, mis on juba vana nähtus: Tilgub, tilgub! Kust tilgub; Raske oli ta lapsepõli, kaevu ei olnud. Kust pidi ta jooma? Mängitakse ka teise tasandi sõnaga: Onju, eksju on parem sõna kui onju!

Pärisnimedega on arvatavasti ajast aega nalja saanud. Hüüdnimed on eraldi huvitav teema, kuid paljud pärisnimed on slängis saanud ka üldnimedeks.

1937: naisõpetaja – juula; 1992: endast väiksem – bärta. Ent on ka väljendeid, kus tähendusrõhk on tõesti pärisnimel: Kes ütles, et Lurich on surnud?

Eriti nooremate õpilaste hulgas on levinud mäng mitmetähenduslike ja hästi riimuvate nimedega: Vaatan kaugelt munamägi – lähen lähemale Tõnis Mägi!; Vaatan kaugelt mutter – lähen lähemale – Meelis Lutter jne.

Kohanimesid kasutatakse sageli kas ebatsensuurse sõna ümberütlemiseks või muidu halvustavas–iroonilises tähenduses: Sõida Pärnu!; Oled Järvakandist või?

3. Eelmistes näidetes oli ühtlasi tegemist juba ka eufemismidega, mis on valdavad nii slängile kui kildudele omaste kõnekujundite hulgas: Mine kakku!; Mine Türri!; 1937: Kas lõuaalune sügeleb või tahad ööbikuid kuulata?; Viska viiesega allveelaevastiku heaks!; Õnnista sendiga Aleksandrikooli! (mõlemad kasutusel rahalaenamisel).

Vähemasti sama levinud on düsfemismid e. sihilikult jõhkrad, labastavad ütlused: Tõmba vesi peale!; Imiku ila!; Et su naine siile sünnitaks!

Metafoorsus on ilmne juba ka eelnevate näidete puhul. Paroolides võivad sõnade tavalised tähendused laieneda ja teiseneda lõputult. Näiteks Mine ära! tähendab õpilaste kõnepruugis 'Ära aja!', 'Jäta!', 'Loll!' või väljendab veel mistahes tõrjuvat hoiakut.
Vahel kasvab metafoor ka pikemateks allegoorilisteks või sümbolpiltideks: Ma lähen ära teise liivakasti ja ei pissi enam sinu liivakasti. Kust sa siis saad märga liiva, et kooke teha vohh!
Võrdlusest ja irooniast kui väga produktiivseist võtteist oli juttu juba ülalpool. Kõik need kujundliku keele vahendid – ning eriti hüperboolid ja litootesed – viivad tekstid sageli groteski või absurdini:
1937: Ta on nii kõhn, et varesed lendavad ribide vahelt läbi;
1992: Pea on paistes, et saabas ei lähe jalga; Pange tuli põlema, ma ei kuule; Suu kinni, kui minuga räägid!

Ütluse enese absurdsusele lisandub sageli kasutuse, situatsiooni absurdsus, millest oli juttu juba reklaamide tsiteerimise puhul: See on Vant, ta läheb okastaime kastma; Saraajeva!; Kostroma juust! – ilmselt mistahes tähendusvarjundiga hüüatused mistahes situatsioonis. Vahel on mitu parooli moodustanud püsiva rühma, neid kasutatakse näiteks dialoogidena: Maga välja! [Vastus:] Seitse!

Seppo Knuuttila tõstatab Alan Dundest tsiteerides küsimuse, mis tegurid mõjutavad näiteks absurdianekdootide järsku laia levimist, ning kust tuleb, et lained kaovad sama ruttu kui tulid. Lihtsalt ajakohasus- ja tüdinemishüpoteesid ei ole piisavad. Dundes on arvanud, et tuleb uurida, mida muud juhtub maailmas nende anekdoodilainete ajal ning mil moel sündmused ja motiivid üksteist peegeldavad (Knuuttila 1992: 131). Marjut Kivelä ütleb, et huumoriuurijad on absurdihuumori sürrealistlikku maailma pidanud teaduslik–tehnilise maailma ühekülgse mehaanilise mõtteviisi vastandtaotluseks (Kivelä 1982: 8).

Teadlikult vigane sõnakasutus on naljategemise vana võte, mida ei jäta kasutamata ka kooliõpilased: loogeline; kiibari auto jne.

4. Lause tasandil on sama tõhus ootamatu pööre lause teises pooles või kõrvallauses: Kes teisele auku kaevab, see viib ise labida ära; 1937: Küll sul on hea nina, anna las ma katsun.

Võimalik on opereerida ka näiteks kõrvallausetega, kus sõnad on kõik oma tavatähenduses: Ma ei saa aru, kuidas sa aru ei saa, et ma aru ei saa, et sa aru ei saa.
Siia kuuluvad ka järgmist tüüpi laialt levinud keelenaljad: Ma armastan sind [paus] kividega loopida jpt.

Kujundikeele puhul on omapärane see, et kaugeltki alati ei pea see olema vohav. Vastupidi, vahel saavutatakse efekt hoopis lakoonilisusega: Pioneer – ja kõik ongi öeldud; Häirib; Olen Kalevipoeg.

Teisal aga lüüakse just paljusõnalisuse, liiasusega: A-klass peab pidu, B-klass õpib, A-klass tellib lõpuriideid, B-klass õpib; 1937: Mats ära trambi, vaata missugused su jalavarjud nii kui paavjaanil.

Löövust lisab ka elliptilisus: Nii palju siis sellest – väljend on algselt ilmselt olnud afektiivselt elliptiline, kuid nüüdseks juba muutunud tavakeelseks; Nii palju siis hobustest; Pauk ja puusärk; Aga nalja!; 1937: Kui noorem õpilane tervitab, öeldakse: “See su kohus.” Sama lugu on markeeritud sõnajärje ja lauserütmiga: vett ei joo ja jala ei käi.

Tsiteerimise laiast levikust oli juba ülal juttu. Paratamatult tekib küsimus, miks just neid konkreetseid tekste tsiteeritakse, teisi aga mitte. Tsiteeritavas peab õpilase jaoks midagi olema. Määrav võib olla näiteks esmakasutaja isik – sel juhul pole sageli muud vajagi, täiesti tavaline lause võib saada parooliks. Näiteks õpetaja väljend Ei või olla, mis muutus üldtarvitatavaks. Kui sellele lisandub veel mingi muu omapära häälduses, sõnavaras vms., on käibeletulek eriti tõenäoline. 1937: “peris võimatu” – ladina keele õpetaja ütelus siis, kui õpilane õige halvasti teab – üle kantud ka õpilaste argoosse.

Ootuspäraselt palju on paroolide hulgas hüüd- ja käsklauseid (u. üle ühe kolmandiku). Lisaks sellele on ka osa jutustavaid ja küsilauseid oma sisult hüüd- või käsklaused: Tult vai ei tulõ?; Mis sinul mu isuga pistmist on?; Mis mõnel mehel on vahetund või? Muidugi on need vahekorrad väga ligikaudsed – õpilased ise pole lausete lõpumärke sageli üldse kasutanud, pealegi saab sama lauset kasutada mitmes funktsioonis. Psühholingvistid on pidanud imperatiivi üheks keele ürgseks põhivormiks: see on enesest teatamine, enda maksmapanek (vt. n. Hörmann 1970: 288). Õpilaskollektiivis ja -eas näib see pürgimus eriti paika pidavat.

5. Loomulikult lähevad käiku ka kõlalised vahendid, nagu lõppriim – Korras nagu Norras; Jes, mine ess – ja algriim – Mis sa pime piilud; siililegi selge; seltsimehed seinalehed kodanikud konnapojad vennad ventilaatorid; juppidest jumala uus.

Häälikulised muutused võivad tekitada koomilise efekti ja soodustada nii killu püsimajäämist: niigu merd; miis viiga. A. Saareste on näiteid toonud häälikute muutuste kohta mitmesuguste emotsioonide mõjul. Näiteks kasvõi huuldumine iroonia puhul: io-io – 'ja-jah' (Saareste 1927: 172).


III. INFOSISALDUS,

mis tundub paroolide puhul olevat oluline parameeter, on selline libe uurimisala, millega saaks ehk mõnevõrra tegelda tegelikus kasutussituatsioonis kogutud suure hulga materjali põhjal.

Millist teavet sisaldab tsitaat See on Vant, ta läheb okastaime kastma? Kas ta üldse sisaldab infot? Võibolla ei saa eemalseisja ütluse tähendusest aru, kuna nii släng kui ka paroolid on teataval määral ka salakeele funktsioonis?

Mõnedest tekstidest võib leida mingi info, millele lisandub liiane osa: Vaikust. Saade. Sõna vaikust võib mõista otseses tähenduses, aga võib ka olla, et vahel kasutatakse seda kildu mingis hoopis muus seoses. Head uutmisaastat! võib olla kasutatud uusaastasoovina, aga arvatavasti ka lihtsalt hüüdlausena, nagu Tere talv! vms.

Meie jaoks on info olemas näiteks klassikalises fraseoloogias: Ega sa klaassepä poig ei ole! – Sisuliselt on see käsk: Mine eest ära!; Mina olin puu otsas kui pauk käis vms. Aga kuidas on info edastamisega siis, kui näiteks klassikalisest väikevormist on saanud paroodia? Kel ei vea kaardimängus – see kaotab; Oma silm on ikka – prillide taga; Ma süü oma naasõ är, ku üts noist ei olõ müts!

Rohkem infot kannavad muidugi ka otsesed käsud–keelud: Pane uks väljastpoolt kinni!, aga kaugeltki mitte kõik: Suu kinni, kui sa minuga räägid! Kipub siiski nii näima, et saadav info on paroolide puhul üsna teisejärguline. Sel juhul on nad tõesti põhiliselt kontakteerumisvahend ning seega väga sotsiaalne nähtus. Oleks huvitav teada, kuidas kaaslaste hulgas paroole kasutav õpilane iseendaga räägib. Kas õhtuses mõtiskluses oma toas kasutab ta ka paroole?


IV. KASUTUS

on otseselt seotud infosisaldusega. Olulisism on, et tegu on korduvkasutusega, stereotüübiga, muidu ei saakski rääkida paroolidest.

Kogumikus “The Social Psychology of Language” (1986) ütlevad sotsiolingvistid, et stereotüüp on liialdatud usaldus, mis on seotud sotsiaalse kategooriaga. Selle funktsioon on õigustada oma käitumist selle kategooria suhtes. On erinevaid arvamusi selle kohta, kas stereotüübid on kinnistunud tüüpiliste indiviidide või grupi kui terviku juurde (Hewstone, Giles 1986: 11–12).

Kasutussituatsioonide kohta on praeguseks kogunenud ainese hulgas lisateavet u. 5% uuemate ja 30% vanemate tekstide puhul: Uus poiss peeretäs (kui midagi on tehtud, siis kindlasti uus poiss tegi); Tšumadan ukradina (kui kellegi koolikott on ära peidetud). See muidugi ei tähenda, et kasutus ei võiks ajapikku laieneda või teiseneda. 1937: Kindel linn ja varjupaik on meie kooli väljakäik. Öeldakse, kui tullakse klosetti õpetaja eest varjule; Pauk ja puusärk (kui keegi kedagi lööb).


V. SITUATSIOONIDE JA KASUTUSTÄHENDUSTE KIREVUS, PIDEV ÜLEKANTAVUS NING INFO VÄHESUS SUNNIVAD VÄGISI KÜSIMA, MILLEKS NEID PAROOLE SIIS VAJA ON.

1. Üheks rääkimise põhjuseks üldse on peetud soovi mitte vait olla (Hörmann 1970: 8). Küllap see on nii ka paroolide kui väheinformatiivse nähtuse puhul.

2. Eelmisega seostub ürgne soov ja keele funktsioon öelda: Siin on ka keegi! Mina olen siin! (nn. kontakthäälitsus) (Hörmann 1970: 8). Peale keele eelajaloolise etapi on see nähtus iseloomulik ka kaasaegsele keelekasutusele.

3. Grupiidentiteedi ja sotsiaalse identiteedi taotlus põhjustab üksteise ahvimist, rõhutades ühtekuuluvust, mille taga on tegelikult meeldidatahtmine. H. Hörmann seletab Hayakawale ja Glinzile osutades, et omavahel häälikulises/häälelises kontaktis olemine ei ole ükskõikne ning sellel on afektiivne tähendus. Kahe või mitme inimese vahele asetatakse koos äratuntavad väärtused ja nii mitte ainult ei korrastata asju ja nähtusi kui selliseid, et neid inimestega seosesse viia, vaid tõmmatakse ka vaimsed ühendusjooned erinevate inimeste vahele. Selle põhijoone, ühenduse manifesteerimine ja kinnitamine on omane nii lihtsale hüüatusele kui postsümbolistlikule sõnakasutusele, mis ei pea enam vahendama informatsiooni, vaid ainult veel teenima sotsiaalse kontakti kaudu ritualiseeritud ühtekuuluvust (Hörmann 1970: 9). Ehk see siis ongi nende väheinformatiivsete kildude põhifunktsioon? Ja absurd, mis on äärmuslikult infovaene? Ehk tekibki see siis, kui just inimlik kontaktivajadus ja - vaegus on suurim?

4. Paroolidega demonstreeritakse kindlasti ka millegagi kursis olekut, teadmisi (TV, oluliseks peetavad videod jne.).

5. Kõrvale ei saa jätta mängufunktsiooni – loovust, rõõmu, vaimukust.

6. Peale grupikuuluvuse rõhutamise toimib ka vastupidine tendents: enese vastandamine teistele. Eriti nooremate õpilaste puhul väljendub see mõnitamises ja pilkamises, hiljem rohkem iroonias või lihtsalt eneseväljendusoskuse demonstreerimises.

7. Eelmisega on seotud pidev ja sageli halvustava hinnangu andmise soov.

8. Teiste sotsiaalsete funktsioonide kõrval on stereotüüpidel ka enesekaitseline funktsioon, mis seostub vajadusega ennast õigustada. Inimene tahab arendada hoiakuid, mis aitavad tal saavutada ihaldatavaid eesmärke, on kooskõlas ulatuslikumate väärtussüsteemidega, imponeerivad tema sotsiaalsele ümbrusele ja kaitsevad teda tema oma küündimatuse äratundmise eest (vt. n. Hewstone & Giles 1986: 18).

9. Kindlasti on oluline ka oma grupi vastandamine teistele gruppidele (n. õpetajatele), soov öelda teisiti, protestivaim, ka tarvidus salakeele järele. Leea Virtanen ütleb, et koolilaste pärimusel on suuresti paroodiline vastukultuuri iseloom, kus täisealiste autoriteedid tehakse naerualusteks (Virtanen 1982: 442).

10. Iroonilist ja vulgaarset kõnepruuki tõsistest teemadest ülesaamiseks, oma üleoleku näitamiseks nende suhtes, on täheldatud ka sõdurite keeletarvituse puhul. “Sel kombel satub sünge tegelikkus ümbernimetatuna teise, üleolevalt kontrastsesse valgusse ja võib luua psüühiliselt teise, soodsama õhkkonna. “ (Peegel 1976: 340).

11. Killud on arvatavasti sageli vajalikud ka kõnekeeles tekkivate pauside täitmiseks, üleminekuks ühelt teemalt teisele (nn. täitekommunikatsioon).

12. Pisikeelendid rütmistavad olukordi ja tegevusi.

13. Kuhugi mahub siiski kindlasti ka veidi teadmiste ja info edasiandmise tarvet.

Õpilasfraseoloogia kujutab endast ühtaegu ajakohast, dünaamilist, väga kiiresti muutuvat ning samas paiguti üllatavalt püsivat traditsiooni. Oma ajale iseloomulik oli kindlasti näiteks 1937. a. väljend Ta oli pritsimeeste peol – sest ta puudub alati esmaspäeval. Kuid tänapäevani on püsinud juba 1937. a. üles kirjutatud Ära tule selga elama – turnib seljas; ära jura; üks kruvi logiseb. Tänapäevased reklaamidest, videotest jm. pärinevad killud on osalt kindlasti kiiresti mööduvad ja kaduvad. Ent kui tegu on millegi poolest tabava või kõlaliselt hea väljendiga, võib ta repertuaaris püsida küllalt kaua: See tunne pole uus pärineb ühest 70. aastate poplaulust. Juhan Peegli andmetel ulatus osa sõnavarast Eesti rahvuskorpuse sõdurikeeles tagasi ka tsaariarmee argoosse (Peegel 1976: 340). Väljend mine ära näib olevat midagi universaalset: 1937 on üles märgitud Mine ära, sa oled kole; tänapäeva materjalis Mine ära, mis sa tahad ja lihtsalt Mine ära! Oma kooliajast mäletan, et oli kasutusel Mine ära, ma ei salli sind. Seejuures võib Mine ära! tähendada “Jäta!”; “Loll!” vms.
Vanemas materjalis on ootuspäraselt suhteliselt rohkem klassikalisi väikevorme kui praeguses õpilasfolklooris. Seppo Knuuttila ütleb Jim Freedmanile osutades, et oludes, kus inimestevahelised suhted on juhuslikud ja ajutised ning kontaktivõimalused ja -pakkumine suured, on pealiskaudne naljatamine ja kerge tögamine vahendiks sotsiaalsete suhete loomisel ja teisendamisel. Seevastu ühiskondades, kus inimestevahelised suhted on kindlakskujunenud ja sotsiaalsete normidega tugevalt määratud, on ka naljategemissuhted traditsioonilised, ritualiseerunudki. Niisiis pealiskaudsed ja vabad naljatamisviisid on omased moodsale mitmekihilisele ühiskonnale (Knuuttila 1992: 165). Ent kust läheb piir traditsioonilise ja pealiskaudse naljatamise vahel?

Ealistest iseärasustest hakkab silma see, et noorematel on kasutusel põhiliselt pilke- ja sõimunimed, hüüdnimed, mõnitavad lühiväljendid, salmikesed, kiirkõned, riimvastused, nagu näiteks Soomeski. Ikka needsamad paksmaod, prillipapad, punapead jne. Hiljem sageneb kibe nali ja traditsioon näitab, et tahetakse sarnaneda täiskasvanutega. Traditsiooniline nöökamine toimub šabloonselt ja on ka õpilaste traditsiooniline maailm, kus nad elavad täiskasvanute sunnil, tahavad või ei (Virtanen 1991: 442–44). On arvatud, et pilkamissuhe on omapärane sõpruse ja antagonismi, austamise ja mitteaustamise ühendus, see on teatav liitlassuhe kahe inimese vahel, kus üks on valitsevas kultuurisituatsioonis otse kohustatud teist pilkama (Knuuttila 1992: 168–169).
Paroolide kasutamine näib olevat omane eriti keskkooliõpilastele, vähemal määral ka keskastmele. Vanemana ei tule enam enda eest nii palju võidelda. Sissevedamisnaljad jäetakse ära ning aega jääb muudeks vaimukusteks. Muidugi areneb ka loovus ja vähehaaval tekib soov erineda. (Ka näiteks riietuses ahvitakse üksteist vanemates klassides vähem, püütakse olla omapärane). Oluliseks saab iseseisev sõnalooming, kiire reageerimine. Ent siiski on paroolid üldiselt stereotüüpsed, palju korratavad ning levivad moelainetena, mis ongi arvatavasti üks põhjus, miks täiskasvanud inimesed paroole siiski suhteliselt vähem kasutavad: pidev kordamine kulutab väljendit ning esialgne löövus kaob. Keskkooliõpilaste puhul toimivad mõlemad tendentsid: kokkukuuluvustunne ja kontaktivajadus ning samas soov erineda. Sõnad ja käitumine on vastastikuses toimes.
Nooremate ja vanemate õpilaste ning muude sotsiaalsete gruppide kõnepruugi võrdlemiseks ei piisa praeguseks kogunenud ainesest. Võib vaid esitada küsimusi. Paula Palmeos leidis, et omaaegses üliõpilaskeeles oli palju alg- ja keskkooliõpilaste keelega ühiseid sõnu, samuti oli kattumisi üliõpilaste ja sõdurite argoos. Ka väitis ta, et mehed loovad rohkem sõnu kui naised, viimased võtavad neid meestelt üle (Palmeos 1935: 506). Viimasegi väite kohta ei oska tänapäeva seisukohalt midagi öelda, ei oska ettegi kujutada, kuidas saada mõne killu esmakasutaja jälile.


VI. KAS PAROOLID ON ÜLDSE OLEMAS?

Teoreetiliselt, kindla piiritletud anrina neid võibolla polegi, aga praktiliselt on. Väga raske on tõesti loetleda mingeid täpseid kildudele omaseid tunnuseid. Nad võivad olla täiesti tavalised laused, tsitaadid, klassikalised väikevormid – paroolideks saavad nad korduvas kasutuses paroolidena. Folkloristid võivad paroole nimetada ka kõnekäändudeks, õpilased ise seda ei tee.

Kui slängi puhul on olemuslikuks peetud sõnade vormilist ja semantilist markeeritust (vt. selle kohta Tender 1992: 38–39), siis parooli puhul näib olevat määrav kasutuse markeeritus. Enamasti on paroolide puhul tegu afektiivsete keelenditega: “...sünonüümide seast kaldub kõneleja valima neid, mis on enam afektiivsed, tugevama tundevärvinguga, suurema ilmekusega, kaldub eelistama leksikaalseid elemente, mis kõneleja tundepingutust lahendavad paremini ja kuulaja tundeelus ja meelekujutuses tekitavad antud juhul tarbekohasemalt sügava mulje.” (Saareste 1927: 164–165). Kindlasti on paljud praeguseks tavakeelsed väljendid, mida me oleme harjunud kasutama, kunagi olnud afektiivsed keelendid (paroolid?) mis on oma esialgse markeerituse kaotanud. Näiteks on väga erinevas vanuses ja erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvate inimeste hulgas juba pikka aega kasutusel olnud väljend Nii palju siis sellest, mille esialgne tunderõhulisus on hakanud hääbuma.

Õpilaste ja teiste eraldatud gruppide keelt on paljuski peetud meie keele arengu eelpostiks. Sealt tuleb pidevalt üldkeelde uusi keelendeid. Ning erikeelte puudumine omakorda on keele hääbumise kindel märk. Uurimused näitavad, et släng puudub nii Rootsis elavate noorte eestlaste kui ka näiteks Siberis paiknevate eesti külade noorte keelekasutuses. Slängi produtseerib ainult elav keel (vt. selle kohta Tender 1992: 9).
Küllap siis ka killud kui elav, liikuv ja nooruslik fraseoloogiakiht, võivad olla toitvaks pinnaseks, ammutades ise samal ajal jõudu varasemast traditsioonist.

Kirjandus

Hewstone, Miles, Giles, Howard. Social groups and social stereotypes in intergroup communication: a review and model of intergroup communication breakdown. – Interegroup Communication. (Ed. by William B. Gudykunst).
Arizona State University. – The Social Psychology of Language. 1986, nr. 5.
Hörmann, Hans. Psychologie der Sprache. Berlin – Heidelberg – New York, 1970.
Julkunen, Eero. Lasten ja nuorten joukkotiedotusperinne. – Betoni kukkii. Kirjoituksia nykyperinteestä. (toim. Jyrki Pöysä). Helsinki, 1989.
Karttunen, Kaarina. Nykyslangin sanakirja. Porvoo, 1980.
Kimmel–Tenjes, Silvi. 1993. Mitteverbaalsest kommunikatsioonist. – Akadeemia. 1993, nr. 3.
Kivelä, Marjut. Koululaishuumorin tyyppiluettelo. Helsinki, 1982.
Knuuttila, Seppo. Kansanhuumorin mieli. Kaskut maailmankuvan aineksena. Helsinki – Jyväskylä, 1992.
Loog, Mai. Laensõnad Tallinna koolinoorte slängis ehk ida pole ilmakaar. – Keel ja Kirjandus 1990, nr. 3.
Palmeos, Paula. Tartu üliõpilaste erikeelest. – Üliõpilasleht. 1935, nr. 12.
Peegel, Juhan. Eesti rahvuskorpuse sõduriargoost. – Keel ja Kirjandus. 1976,  nr. 6.
Saareste, Andrus. Tundmused tegurina keelearengus. – Eesti Keel. 1937, nr. 7.
Tender, Tõnu. Eesti släng: olemus ja uurimislugu. Diplomitöö. Tartu, 1992
Virtanen, Leea. Kansanviisauden kirja. Porvoo – Helsinki – Juva, 1991.